Teie ostukorv on tühi.
Lillhernes "Matucana"
Lillhernes "Matucana".
Suvelillede kuningas!
Valgust armastav ja külmakindel ronitaim pikkusega 200 cm. Õie diameeter 6 cm. Õitseb juunis - septembrini.
Rikas gamma õrnu ja eredaid toone, peen aroom ja elegantne õie kuju hoiavad lillhernest juba ligi kakssada aastat populaarsuse ja edu harjal teiste lillede seas.
VÄGA VEETLEV.
"Lõhnav ja väga veetlev"- selline on tõlge taime botaanilisest nimetusest kreeka keeles. Seahernes lõhnav - ronivate vartega üheaastane taim, kõrgusega kuni 200 cm.
Suve jooksul annab taim niipalju õisi, nagu ei ükski teine , seepärast on hinnatud lõikelillena. Lillherne õisikud on vaja ära lõigata, sest see stimuleerib uute, veel suurema hulga õisikute teket.
Taim õitseb juunist esimeste öökülmadeni. Ta on väga valgustarmastav ja külmakindel, talub lühiajaliselt kuni -5°C. Meelsamini kasvab päikeselisel, tuulte eest varjatud kasvukohal, kergetel, viljakatel muldadel, ilma värske orgaanilise väetisete. Ärge väetage lillhernest lämmastikväetistega. Lämmastikuliig stimuleerib rohelise massi kasvu, õitsemine nõrgeneb. Kastke taimi harva, aga rohkelt.
Niiskuse puudusel langevad pungad maha, õied muutuvad väiksemaks ja närbuvad kiiremini. Optimaalne on kasta üks kord kümne päeva jooksul. Lillherne varred tuleb aegsasti toestada, muidu riskite haprate varte lõhkumisega. Toestuse kuju võib olla milline tahes, kuid kõige sagedamini kasvab lillhernes spaleeridel või püramiididel.
KASVATAMINE.
Eesti tingimustes valmivad seemned septembri alguses. Seemnete areng pidurdab õitsemist, seepärast on parem jätta 1-2 taime spetsiaalselt seemnete jaoks. Seemned on küllaltki suured, kõva kestaga. Enne külvamist niisutage seemneid soojas (+60°C) vees, ja idandage niiskes keskkonnas. Võib ka korralikult lõhkuda seemnekesta, kiiremaks idanemiseks. Kuna õitsemine algab 2-3 kuud peale idanemist, külvake seemned märtsi lõpus-aprilli algul turba ja kõdu seguga täidetud pottidesse 1-3 kaupa. Paremaks võrsumiseks näpistage noored taimed kolmanda lehe pealt. Istikute kasvatamis aeg on umbes 40 päeva. Avamaale võib lillhernest istutada mai esimesel dekaadil, vahedeks 20-25 cm. Lillherne juuresüsteem on tundlik vigastuste suhtes, seepärast istutaga suure mullapalliga. Vastasel korral pidurdub kasv 2 nädalaks. Idandatud seemned võib maha panna mai algul, kuid siis jääb õitsemine 2 nädalat hiljemaks. Et saada kõige efektsemaid õisikuid, jätke taimele 1-2 kõige tugevamat vart, teised eemaldage. Näpistage regulaarselt külgvõrseid ja osad võsud, et taim kasutaks toitained pungade moodustamiseks.
Lõhnavat lillhernest pealtväetatakse kaks korda: esimene pealtväetamine kompleksse mineraal-orgaanilise väetisega varte kasvu alguses, teine- fosfor-kaalium väetistega pungade moodustumise ajal.
Suvelillede kuningas!
Valgust armastav ja külmakindel ronitaim pikkusega 200 cm. Õie diameeter 6 cm. Õitseb juunis - septembrini.
Rikas gamma õrnu ja eredaid toone, peen aroom ja elegantne õie kuju hoiavad lillhernest juba ligi kakssada aastat populaarsuse ja edu harjal teiste lillede seas.
VÄGA VEETLEV.
"Lõhnav ja väga veetlev"- selline on tõlge taime botaanilisest nimetusest kreeka keeles. Seahernes lõhnav - ronivate vartega üheaastane taim, kõrgusega kuni 200 cm.
Suve jooksul annab taim niipalju õisi, nagu ei ükski teine , seepärast on hinnatud lõikelillena. Lillherne õisikud on vaja ära lõigata, sest see stimuleerib uute, veel suurema hulga õisikute teket.
Taim õitseb juunist esimeste öökülmadeni. Ta on väga valgustarmastav ja külmakindel, talub lühiajaliselt kuni -5°C. Meelsamini kasvab päikeselisel, tuulte eest varjatud kasvukohal, kergetel, viljakatel muldadel, ilma värske orgaanilise väetisete. Ärge väetage lillhernest lämmastikväetistega. Lämmastikuliig stimuleerib rohelise massi kasvu, õitsemine nõrgeneb. Kastke taimi harva, aga rohkelt.
Niiskuse puudusel langevad pungad maha, õied muutuvad väiksemaks ja närbuvad kiiremini. Optimaalne on kasta üks kord kümne päeva jooksul. Lillherne varred tuleb aegsasti toestada, muidu riskite haprate varte lõhkumisega. Toestuse kuju võib olla milline tahes, kuid kõige sagedamini kasvab lillhernes spaleeridel või püramiididel.
KASVATAMINE.
Eesti tingimustes valmivad seemned septembri alguses. Seemnete areng pidurdab õitsemist, seepärast on parem jätta 1-2 taime spetsiaalselt seemnete jaoks. Seemned on küllaltki suured, kõva kestaga. Enne külvamist niisutage seemneid soojas (+60°C) vees, ja idandage niiskes keskkonnas. Võib ka korralikult lõhkuda seemnekesta, kiiremaks idanemiseks. Kuna õitsemine algab 2-3 kuud peale idanemist, külvake seemned märtsi lõpus-aprilli algul turba ja kõdu seguga täidetud pottidesse 1-3 kaupa. Paremaks võrsumiseks näpistage noored taimed kolmanda lehe pealt. Istikute kasvatamis aeg on umbes 40 päeva. Avamaale võib lillhernest istutada mai esimesel dekaadil, vahedeks 20-25 cm. Lillherne juuresüsteem on tundlik vigastuste suhtes, seepärast istutaga suure mullapalliga. Vastasel korral pidurdub kasv 2 nädalaks. Idandatud seemned võib maha panna mai algul, kuid siis jääb õitsemine 2 nädalat hiljemaks. Et saada kõige efektsemaid õisikuid, jätke taimele 1-2 kõige tugevamat vart, teised eemaldage. Näpistage regulaarselt külgvõrseid ja osad võsud, et taim kasutaks toitained pungade moodustamiseks.
Lõhnavat lillhernest pealtväetatakse kaks korda: esimene pealtväetamine kompleksse mineraal-orgaanilise väetisega varte kasvu alguses, teine- fosfor-kaalium väetistega pungade moodustumise ajal.
Lõputu hulk õrnu ja eredaid värvusi, peen aroom ja elegantne õie kuju hoiavad lillhernest juba ligi kakssada aastat populaarsuse ja edu harjal teiste lillede seas.
Lillherne kodumaa on Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia saared. 18 saj. lõpus toodi see suvik Inglismaa aedadesse kus algas tema uus elu dekoratiivtaimena. Kahe sajandi jooksul on aretatud ligi 10 000 sorti, mis on jaotatud 15 sordigruppi.
Lõhnav lillhernes (Lathyrus odoratus) kuulub kaunviljaliste (Fabaceae), või liblikõieliste suurde perekonda. Kõik selle perekonna taimed sarnanevad üksteisega originaalse õie ehituse poolest. Ülemist, kõige suuremat kroonlehte nimetatakse purjeks, teisi kahte, mis on kokku liidetud, paadikeseks ja lõpuks, külgmisi kroonlehti, aerudeks. Õied meenutavad lendavaid liblikaid, seepärast ka teine perekonna nimi- liblikõielised. Tänapäeval kasutatakse lillekasvatuses põhiliselt 200 sorti, mis on jaotatud kümnesse gruppi, kõrguse ja õitseaja järgi. Kõige pikemad ja tugevamad õisikukandjad (kuni 50 cm) on "Galaxy" grupi sortidel. Nende taimede pikkus on kuni 200 cm, kobaras on 5-7 suurt, kuni 6 cm läbimõõduga õit. On ka täidisõielisi sorte. Suurimas koguses õisi (kuni 12) kimbus on sordigrupil "Casberthson-Floribunda" ja "Multiflora-Gigantea" kuid õisikukandjad on neil lühemad kui "Galaxy" grupil, õied pisut väiksemad - 4-5 cm. Kõige rohkem levinud grupi "Spencer" kobaras on ainult neli õit, kuid see eest piisavalt suured. Sordigrupp "Ruffled" on võtnud endale taime kõige paremad omadused. Võimas kasv ja harunev põõsa kuju, suured, rohkearvulised meeldiva aroomiga õied pikkadel, tugevatel õisikukandjatel, iseloomustavad hästi selle grupi sorte. Lõhnava lillherne õite värv on ääretult nüansirikas. Valged, kreemid, roosad, ere-punased, tume-bordoo, hele-sinised ja lillad, lähevad üle tume-violetseks ja peaaegu mustaks tooniks. Võrdlemisi hiljuti aretati kollast ja oranþi värvi õitega sordid.
